Valge põrandavaip

Vaip on kootud valge, sinaka topelt trikoopaelaga, risttoimeses koes, mõõtudega 182 x 81 cm.

Kangasteljed rakendasin nelja niiepuu ja nelja tallalauaga. Ülesse käärisin 172 lõime.

Kuna vaibad olen siiani kudunud alati valgele lõimele, siis seekord proovisin teha natuke teistmoodi ja värvida ise lõime. Värviks valisin Dyloni helesinise riidevärvi ja lõim puuvillane. Tegin lõimepatsi valmis ja keskmise osa panin värvi sisse. Kuivatasin lõimepatsi rippuvas asendis, kuna eesmärgiks oli, et värv oleks ebaühtlaselt jaotunud.

Peale kudumist lisasin igale narma pundile veel juurde kudumisel järele jäänud lõime, et narmad oleksid tihedamalt ja paksemad.

Kõige lõpuks pesin vaiba veel läbi, veendumaks, et lõim värvi ei annaks.

Tulemuseks üks pehme, valge-sinakas vaip, mida on võimalik kasutada mõlemat pidi ja tohib pesta pesumasinas.

Järgmisel korral prooviksin lõime tumedama värviga värvida kuna siis paistaks viimane rohkem vaiba seest välja ja vaip oleks kindlasti huvitavam.

 

 

 

 

 

 

 

Eesti Vabaõhumuuseumi leivapäev

 Vihma ja tuult trotsides võtsin osa 15. septemberil Eesti Vabaõhumuuseumis leivapäeva sügislaadast(https://menu.err.ee/980734/galerii-vabaohumuuseumis-peeti-leivapaeva). Ilm oli tõesti sügiseselt külm ja korralikku vihma sadas kohe ikka terve laadapäeva, aga just enne lõppu muidugi tuli see kaua oodatud päike ka välja. Seljas oli küll talvejope ja jalas kummikud, aga ega sealt telgi alt väga välja küll ei kippunud. Rahvast oli isegi üle ootuste palju nii müüjate kui ostjate poole pealt. Läbi vihmasaju sai mõni pilt ikka ka tehtud, et oleks ikka mida näidata ja meenutada.

 

 

 

 

Sibulatee puhvetite päev 2019

Selle aastane Sibulatee kohvikute päeval sai otsustatud, et võtame uudistamiseks ette uuemad ja kaugemad kohad kuna  Kolkja ja Nina kant on nüüdseks mitmeid kordi läbi käidud. Koos lastega sai veedetud üks pikk ja ilus päev. Isegi suuremad vihmapilved läksid meist mööda ja see pisike vihmasabin mida saime tunda ei rikkunud meie head tuju.
Alustasime Vara Mõisapargist Varaka Mammi sahvrist.

 

 

 

Teiseks sihtkohaks oli Õllepuhvet Juhus, mis on üks ääretult ilus talu Koosal. Nagu puhveti nimigi ütleb, siis pakuti sealse pererahva poolt valmistatud õllesid ja sai uurida kuidas see kõik valmib ning pudelisse jõuab. Lisaks pakuti ka kõike muud head ja paremat nii kohapeal söömiseks kui kaasa ostmiseks.

  

 

 

 

 

 

Väikese vahepeatuse tegime ka Alatskivil. Vaatasime üle seal pakutava ja varusime natukene kuulsat Peipsiäärset sibulat.

 

 

 

Tee äärde jäi Puhvet Vigurid, kus tegime kohvi ja koogi peatuse. Kohvi valmis otse klientide silme all ja mille valmistamist oli juba huvitav vaadata.

 

 

Ja kui juba sinna poole edasi minna, ei saa ju peatust tegemata jätta Turgi Käsitöötalus, puhvet Koo ja Kosu. Koht kus pererahvas võtab su alati naeratus näol vastu ja sa tunned, et oled alati oodatud.

 

 

 

Kokora perenaiste puhvetis vaatasime loomasid ja linde, mis on isegi suurtele linnalastele elamuseks.

 

 

 

Lõunasöögi pausi tegime Sepa talus Küüslaugupuhvetis. Ilm küll muutus selleks ajaks vihmaseks ja tuuliseks, aga lahke pererahva atud vihmavarjude all ja ilusa muusika saatel sai maitsev kukeseene-tatrawokk ära proovitud.

 

 

 

Peale sööki väike kohvipaus väikese mõtteteraga Kodavere noorte puhvetis. Enne meie kohale jõudmist oli seal tugev rahe maha sadanud ja lume laudade äärde jätnud.

 

Viimaseks peatuseks Pullitalli puhvet, kus tegime küll ainult tutvumise ja uudistamise peatuse.